Töönädal, mis algas seekord teisipäevaga, tõi kaasa ka päikesepaiste. Nagu arvata oligi. Õnneks sai mõned nädalad tagasi planeeritud Raqueli sünnipäeva puhul Londonist väike päevane väljasõit teha...
Hommikul kell üheksa kohtusime Raqueli ja Margherita- ga Earls Court'is. Teades tundes Raquel'i, polnud oodatagi paremat kui vaid 10 minutit hilinemist :-) Õnnitlesime kallist sünnopäevalast! Igatahes ilm oli päikeseline ja kuigi reisijuht bussi eesotsas mikrofoni hõikas, et ilmateade hoopis vahelduva pilvisusega sademetega ilma lubas...
South Hamptonis aeti praami peal rahvas bussist välja ja sai üles tekile tuule kätte pilte klõpsama minna :-) ja restorani hilist hommiku- sööki vitsutama. Peale tunnist praamisõitu olime lõpuks teemantikujulisel saarel, mida miniatuurseks versiooniks Inglismaast kutsutakse.
Esimene peatus oli Godshilli nimelises külas. Armsad muinas- jutu lised majakesed igal pool. Pärast vihmast pikka nädala- vahetust oli päikeseline päev nagu õnnistus. Väga sume! Väikesed hoovikesed ka siin-seal, lilleliste basseinikestega aiakesed, kujukestega pargipingid. Täitsa nagu Alice imedemaal tunne tekkis kohati...
Teine küla, kus peatusime, oli nimega Shanklin. Klõpsutasin meele- heitlikult piparkoogi- majade vahel pilte, nii uskumatult armas oli
siin. Otsus- tasime siin ka lõunat süüa ja Raqueli terviseks klaasi veini võtta. Road olid super maitsvad, hinnad polnudki kõige kallimad. Ajast jäi ainult natuke napiks ja olime sunnitud kiirelt viimased oliivid vitsutama ja viimased lonksud veini jooma ja ära bussi peale tormama...
Viimasena peatusime veel kohas, mille nime ma ei mäleta. Aga seal muud vaadata polnud, kui väike lõbustus- park ja trossidel ripptoolid, mis kaljurannikust alla mere äärde viisid. Mina, kui tohutu kõrguse kartja, suutsin paraja röögatuse maha panna, kui maapind äkki alt kadus...
Kahe jalaga lõpuks taas maapinnal, tundsin end taas normaal- selt. Kivisel rannal sai natuke lebotada ja jalgupidi veel suhteliselt väga külmas vees sulistada. Vesi oli suht tasane, niiet sai isegi lutsu visata...
Kiiruga tagasi bussi peale ja oligi aeg tagasi sadama poole sõita. Peatusime veel laeva oodates klaasi- keseks vahuveiniks ja võtsime päeva muljed kokku. Tagasisõit läks kuidagi palju kiiremini. Nagu alati. Ja vähe enne keskööd olimegi kodus...
Hommikul kell üheksa kohtusime Raqueli ja Margherita- ga Earls Court'is. Teades tundes Raquel'i, polnud oodatagi paremat kui vaid 10 minutit hilinemist :-) Õnnitlesime kallist sünnopäevalast! Igatahes ilm oli päikeseline ja kuigi reisijuht bussi eesotsas mikrofoni hõikas, et ilmateade hoopis vahelduva pilvisusega sademetega ilma lubas...
South Hamptonis aeti praami peal rahvas bussist välja ja sai üles tekile tuule kätte pilte klõpsama minna :-) ja restorani hilist hommiku- sööki vitsutama. Peale tunnist praamisõitu olime lõpuks teemantikujulisel saarel, mida miniatuurseks versiooniks Inglismaast kutsutakse.
Esimene peatus oli Godshilli nimelises külas. Armsad muinas- jutu lised majakesed igal pool. Pärast vihmast pikka nädala- vahetust oli päikeseline päev nagu õnnistus. Väga sume! Väikesed hoovikesed ka siin-seal, lilleliste basseinikestega aiakesed, kujukestega pargipingid. Täitsa nagu Alice imedemaal tunne tekkis kohati...
Teine küla, kus peatusime, oli nimega Shanklin. Klõpsutasin meele- heitlikult piparkoogi- majade vahel pilte, nii uskumatult armas oli 
siin. Otsus- tasime siin ka lõunat süüa ja Raqueli terviseks klaasi veini võtta. Road olid super maitsvad, hinnad polnudki kõige kallimad. Ajast jäi ainult natuke napiks ja olime sunnitud kiirelt viimased oliivid vitsutama ja viimased lonksud veini jooma ja ära bussi peale tormama...
Viimasena peatusime veel kohas, mille nime ma ei mäleta. Aga seal muud vaadata polnud, kui väike lõbustus- park ja trossidel ripptoolid, mis kaljurannikust alla mere äärde viisid. Mina, kui tohutu kõrguse kartja, suutsin paraja röögatuse maha panna, kui maapind äkki alt kadus...
Kahe jalaga lõpuks taas maapinnal, tundsin end taas normaal- selt. Kivisel rannal sai natuke lebotada ja jalgupidi veel suhteliselt väga külmas vees sulistada. Vesi oli suht tasane, niiet sai isegi lutsu visata...
Kiiruga tagasi bussi peale ja oligi aeg tagasi sadama poole sõita. Peatusime veel laeva oodates klaasi- keseks vahuveiniks ja võtsime päeva muljed kokku. Tagasisõit läks kuidagi palju kiiremini. Nagu alati. Ja vähe enne keskööd olimegi kodus...
No comments:
Post a Comment