Pariis - 30

Eurostar jätkuvalt ruulib! Seekord oli destinat- siooniks aga Pariis ja üheks mitmest sündmusest 30 aasta möödumine minu sünnist.

Mitte vähem tähtsaks ka kalli donna Anna taas- nägemine, viimasest korrast ju ligi kaks aastat möödas juba... Meie hotell oli super asukohas,

kiviviske kaugusel Hotel du Ville'ist, ja sellest teise viske kaugusel Notre Dame'ist. Seal Annaga kokku saimegi ja kallista- sime.

Anna soovitusel vurasime metrooga Triumfi- kaare külje alla ja sealt jalutasime Seine'i äärde sadamasse. Kruiisilaevu väljus iga poole tunni

tagant. Õnneks polnud paat väga rahvast täis, niiet sai rahulikult turisti kombel pilte klõbistada ja kümnes välismaa keeles teateid kuulata, et mis ja kus. Tähtsamad vaatamsiväärsused nägi jõe pealt ilusasti ära. Kõigepealt sai suund tagasi Notre Dame'i poole võetud, ja kahe peamise saare ümber keset jõge tiirukene ära tehtud. Siis sama targalt tagasi ja Eiffeli torni juurde välja. Suurimaks üllatuseks minu jaoks oli Vabaduse sammas, mis nagu

filmidest ja postkaartidelt nähtud New Yorgi oma... Tuleb välja, et prantslaste kuju olla orignaal hoopis ja ameeriklaste oma kingitus prantslastelt sõpruse eesmärgi tõttu...
Tagasi maa peal oli vaja hotellist läbi käia ja kaamera akut kiiremas korras laadida. Donna Anna ühines meiega ka seal õhtu alustuseks paar pudelit prantsuse siidrit kotis. Küll oli temast armas... Heh, oleks vaid igas reisisihtkohas keegi kallis sõber ees...

Luxemburgi aias sai nautida kerget päikese- paistet, jalga puhata ja veini rüübata. Ma Londonis sellega juba nii harjunud...

Ka Victor Hugo talu- muuseumi ees on ka kaunis park, kus sümmeetria tõttu paari tiiru tegemisel ühel jalal täiesti ära eksida võib. Muuseume

ja teatreid külastada selle lühikese nädala- vahetuse jooksul küll aega ei jätku. See-eest aga sai kuulsamate hoonete eest mööda jalutada.

Louvre'isse minekust ei unistanudki, seal maalide ees imetledes kuluks vist mitu kuud. Küll aga sisehoovis sai püramiide imetleda. Teel taas

hotelli jäi tee peale Pompidou. Kui pariislased seda ehituse valmimise ajal nägid, peeti seda üheks koledamaks - torud ju väljaspool seinu.

Õhtuks teel Märtrite Mäele sain suure pettumuse osaliseks - Moulin Rouge on üks pisike väike punane tuuliku junn. Ma ikka filmist

kujutasin ette, et tegemist Massiivi Eenmaa- ga... Päikese loojanguks mäe otsa jõudes avanes imeline vaade Sacré Cœur

kirikule... Kiriku jalamil rüüpasime kohalike noortega paar õlut ja kuulasime tänava- muusikuid. Mnjah, maalilised mälestused Pariisist...