Tro-tro Achimota linnaossa oleks palju kiiremini läinud, kui taksojuhid kalli lisaregistreerimise maksu pärast protestima poleks hakanud ja peateed blokeerinud. Kaigaste vehkimise ja teele risu tassimise vahtimisest isu täis, pööras meie marsruuttakso otsa ringi ja juht leidis kõrvalteede kaudu tee sihtkohta. Selgus, et bussid Accrast välja ei käi mitte kindlatel kellaaegadel, vaid väljuvad niipea, kui reisijaid täis saavad. Achimota jaamas olev buss oli inimtühi, seepärast võtsin tro-tro Kaneshie jaama. Sealt sain kiirelt bussi peale, millega Ghana endisesse pealinna sõitu alustasin...
Cape Coast pidi kuskil nelja tunni sõidu kaugusel olema. Bussis sain tuttavaks kahe noore inglise neiuga, kes minuga oma Ghana reisijuhi- 
raamatut jagasid. Vaatasin linnakaardi enam-vähem meelde, et kus miski asub. Vaid 2.5 tunni pärast olin igatahes juba kohal. Vist vedas, et ummikuid 
väga palju polnud. Jalutasime natuke aega koos, võtsime samasse hotelli megaodavad toad ja siis tütred läksid linnast välja Elmina Kindlust vaatama. Kutsusid mind kaasa ka, aga ma tahtsin ikka siin linnas veel ringi vaadata...
Rannas tirisid kalurimehed võrku merest välja, ise kaldal köie küljes rippudes... Prouad tatsasid rannal, suured kandamid peapeal, ja kädistasid juttu. Paadi- 
sadamas kindluse külje all olid paadid kõik rannal, siin-seal vanemad härrad nokkisid võrkusid parandada. Lapsed mängisid paatide vahel peitust ja ujusid merelaintes kui hülged.
Arhitektuur siin linnas tundub kui vanast euroopa linnast - massiivsed kivihooned, romaani stiilis kaarjate akendega. Kahjuks ei ole kõik hooned küll väga korras ja hooldatud, värv on maha kulunud, eest kukkunud aknad on asendatud laudaustega. Aga kiviaiad on mitmel hoonel korralikult ümber. Suurte tornidega kirikud täiesti nagu meil! Lõpetades kuulsa Cape Coasti kindlusega, mis on üks vanimaid säilinud euroopa kindlusi ja kust
omal ajal tohutul hulgal orje Euroopasse ja Ameerikasse veeti... Eemal kahe mäekünka otsast paistsid veel väiksemad vahitorni
funktsiooni täitvad mini- kindlused. Ühe ütsa nendest sai isegi ronitud ja imelistest vaadetest paar pilti klõpsatud. Hilist lõunat sõin Oasise hotellis, mis asus otse Atlandi ookeanirannal. Lubasin endale väikese õlle, mida libistades ja grillitud lihatükikesi näksides pilgu pikalt kaugele merele heitsin ja natuke unistasin...
No comments:
Post a Comment