Cambridge

Ülikoolilinn Cambridge oli teine sihtkoht. Suurte parkidega, massiivsete ülikooli- hoonetega jättis see linn mõnusa tunde. Ameeriklannast giid siin linnas ei olnud pooltki nii huvitav kui inglise vanahärra Ely linnas. Paberi pealt mahaloetud read läksid sama kiirelt meelest, kui vurinal ta need maha sädistas.

Läbi linna voolas väga vaikne jõekene, millel üliõpilased endale taskuraha teenisid. Kanuusid oli võimalik ka rentida nii, et ise kaikaga hoogu lükkad, aga tungivalt soovitav oli huvilistel tellida ka pargasemees. Viie naela eest kärutati sin jõe peal tunni jagu, polegi väga hull hind!

Erinevaid kolledzheid, mis Cambridge Ülikooli kokku annavad oli vist 39 ringis, igatahes palju. Mõnda nägi kaugemalt, mõnda lähemalt, aga sisse mitte-õpilasi ei tahetud kuskile kaema lasta.

Pärast ringkäiku saime vaba aega ja kõrgustesse pürgida armastajatel oli võmalus St. Anne'i kiriku torni ronida. Kuigi ma hirmsasti kõrgust kardan, on turnimine ja vaate nautimine ette võtmist väärt. Liiklus tornitreppidel oli kahjuks ainult ühesuunaline, niiet kui keegi vastu ka juhtus tulema, tuli väljapääsule lähemal olijal tuldud teed tagasi minna, et teisele teed anda :-)

Kahe jalaga taas maapinnal oli aeg poest midagi hamba alla soetada ja platseerusime jõekaldal. Päike hammustas päris mõnusasti. Ja noori tudengeid oli ümberringi igal poool. Kui kirglikud on ikka piknikud, eriti kui sinna kuulub ka vein ja maasikad näiteks...

Aeg lendas kuidagi meeletult kiirelt, varsti kukkus kell viis ja buss pani hääled sisse ja tagasi Londonisse...