Laupäva õhtuga oli konverents lõppenud. Õhtusöögist Villa Tais pidin loobuma, sest oli juuksuri aeg selleks. Jan tegi siuh ja säuh mulle pähe nii tugeva ruudustiku, et mulle meeldib. Sain stjuuardessilt täna lennukisse sisenemisel kohe komplimendi, et milline ilus soeng!
Ummi oli nädalavahetusel suht kodune, niiet sain auto terveks nädalavahetuseks oma käsutusse. On ikka mõnus küll ringi liikuda, kui auto äässi all on. Tallinnas ju vahemaad nii väikesed ka, et igal pool viie minutiga kohal! Shoppasin siis veel peale valgustite ka vannituppa peegi ja pesumasina, igasugust koristamisekraami ja -vahendeid. Avastasin, et kõik talveriided, mida Londonisse nüüd kaasa vedada vaja, ei mahu mu ebainimlikult suurde kohvrisse ära, niiet Ülemiste Keskuses asuvast Samsonite esinduspoest tuli uus kohver soetada - seekord kärtsroheline, et nendel tihedatel lennureisidel kohvriootamisel peavalu ei saaks. See eelmine mul ju must, ja 99% inimestest kasutavad musti kohvreid, niiet kunagi ei leia enda oma üles, muudkui jõllita üle liikuva lindi ääres ootavate kaaskannatajate, või nende vahelt, pööra ja uuri silte ja katsu oma kohver leida. Londonis muidugi talveriideid pole vaja, aga mul juba detsembrisse ja jaanuarisse mõned nädalased matkad Poola ja Rootsi plaanitud, niiet Arvidsjauris -30°C pakase käes küll isegi majast autosse karata ei taha.
Toad kõik tip-top korras viskasin viimase pilgu veel üle ja veeretasin oma kaks kohvrilarakat koridori. Küll on hea, kui ikka majas on lift - veereta pagas üleval sisse ja all välja, ei pea endal kohvrite tassimisest mööda treppe naba paigast ära nihutama. E-Takso taksojuhid on ka alati lahked ja abivalmis pagasi paigutamisel Mersu pakiruumi, niiet sain mõnusasti lennujaama. Viimast kuud kehtiv Privilege kaart lubas mul teha business klassi lennule registreerimise, niiet ei pidanud seda meeletut järjekorda seisma, kus need massid kõik jonotasid. Samuti, ma ei teagi, mis see Estonian Airi lubatud pagasikogus on, mingi 20kg vist - sain 45kg ilma igasuguse lisakuluta sisse registreeritud. No tööjuurest nad ju surasid mulle ka mingi hunniku marketingimaterjale, niiet mis siin sellise kaalu juures imestada!!!
Nüüd on siis Tallinna Lennujaamas sellised rahvamassid juba liikvel, et lisaks meeletutele järjekordadele turistiklassi lennule registreerimisel on paigutatud lisalindid pikema ussi-järjekorra moodustamiseks turvakontrolli. Ma pole sellist asja enne näinud. Mõlemad turvaväravad olid täiskoormusega ametis, aga ei suutnud seda rahvamassi läbi lasta. Mingi möku oli lisaks pandud, kes ka küsis, ega käspagasis veepudelit pole - nüüd ju kõikides Euroopa Liidu lennujaamades samad reeglid, mis Ühendkuningriikideski. Londonis ajakirjandus pasundas tükk aega sellest, et mis kasu on sellest, kui Suurbritannia üksi turvakontrolli tõstab ja igast teisest EL-i lennujaamast vedelikpommiga vabalt lennukisse jalutada võib. Nüüd väikeseid koguseid vedelikka ikka läbi lubatakse, kui need spetsiaalsesse kilekotti panna turvakontrollist läbiminekuks. Üks purjutanud reisija minu seljataga tuli lagedale pisikese klaaspurgiga, milles oli ÜKS väike hapukurk!!! Noormees põhjendas Falcki töötajale, et tal on kindlasti seda hapukurki kohe hommikul esimese asjana vaja!!! Samal ajal, kui see turva seda prki ühelt küljelt teisele veeretas, lõkerdas nii mõnigi peale minu kõva häälega situatsiooni üle naerda...
Vitsutasin sööklas veel praetud lõhet ja kohvitasin Business Lounge'is ja tegin ka kerge gin tooniku ja algaski lennukisseminek. Järgmine fakt, mis Tallinna lennujaama hädapärasest laiendamisest märku andis oli see, et väravast ei saanud mitte otse lennumasinasse, nagu tavakohane, vaid tuli bussi peale minna, mis siis reisijad teise lennuvälja otsa ootavasse lennukisse viis! Kõik lennuväravad olid hõivatud, niiet üks oli siis jäetud teisi lende bussitranfeeridega teenindama...
Issand, küll ma olen ikka rahul oma uue arvutiga! Olen siin lennukis nüüd juba poolteist tundi klõbistanud, süleri patareist on kulunud vaid 20%. Laiekraan, selge nagu kristallpuhas vesi ja taustapildiks öine Tower Bridge üle Thames'i, muusika mängib kõrvas, ja klaviatuur kannatab mu klõbistamise all. Eelmise arvuti patarei oleks selle aja peale mulle juba pimedat ekraani näidanud. Pole vanaga kunagi tervet Tallinn-London lendu üle elanud. Kiire on ka teine nagu Keenia jooksja olümpiamängudelt, siuh ja säuh programmid kinni ja lahti - pildialbum 12 gigase pildiandmebaasiga näiteks vanal arvutil võttis mul tublie 10 minutit! Ja uue nädala alguses ma seadistan omale Windows XP ka veel siia peale ära - uued Macid on ju nüüd ka Intel protsessoril, niiet kasuta siin Mac OSX, Windows XP või Linuxit, kõik toimivad. Ja vaba kõvakettaruumi on mul ka veel üle 20 GB! Kui ma viimased Losti ja Desperate Housewives kolmanda hooaja episoodid plaatidele veel kõrvetan, siis peaks ligi 10GB veel lisaks saama. Ja sellel uuel on lisaks cd kõrvetajale ju ka DVD kirjutaja peal! See masin tantsib ja lööb trummi! Kiituslaul Stephen Jobbs'ile (see onu on Macimaailmas sama positsiooniga nagu Windowsi maailmas Bill Gates)!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment