Teele, teele kurekesed...

Loomulikult ei saanud ma täna hommikul normaalsel ajal maast lahti. Pidin dushi alt läbi jooksma enne kui veel viimased asjad pakkisin ja suure kohvriga metroojaama kappasin. Igatahes olin peaaegu kolm tundi enne lennu väljumist Heathrow Terminalis 4 ilusasti kohal ja seadsin end järjekorras sisse. See oli vist küll maailma kóige pikem järjekord - muudkui oota ja oota, aga otsa ei saa... Igatahes pool tundi enne lennu väljumist (loe: peale kaht ja poolt tundi järjekorras seismist!) olin just pardakaardi kätte saanud ja kohvri ära andnud, kui terve terminal äkki sireene täis oli. Kuskil terminalis puhkes tulekahju, kólaritest pasundati maha soovitusi rahulikuks jääda. Yea right... Värav turvakontrolli oli ju suletud! Mu pardakaardile polnud asjatult kleebitud silt: Fast track, ma olin juba rohkem kui hiljaks jäänud... Kui keegi on näinud National Geographic kanalilt, kuidas sebrad ründavate emalóvide eest pógenevad, siis midagi sarnast algas siin terminalis, kui hóigati, et probleem likvideeritud. Lennult maha jäämise hirmus inimesed üritasid meeleheitlikult turvakontrollist läbi pressida. Igatahes, järjekindlus viis sihile: olin viimaste reisijate seas, kes lennukisse kobisid...

Platseerusin kahe suure Ghana tädi kórvale. Natuke küll kitsas oli, aga ei midagi hullu. Lennukapten lubas veerandtunnise hilinemise óhus tagasi teha. Peagi olime pealpool pilvi ja teel musta mandri suunas.Talitajad lükkasid vankrid jookidega vahekäiku. Kui mina pudelikese valget veini tellisin, siis preilid minu kórval soovisid vaid kahte topsikut jääga (kaasaarvatud minule ;-). Lauale ilmus pudel Baileyst ja läks peoks! Kahjuks peale teist klaasi tuli talitaja reegleid tutvustama, mis póhimótteliselt keelavad enda kaasaostetud alkoholi pardal tarbida. Aga lóbus oli ikka lókerdada...

Mannuga tsättisin eile paar sóna - sóna otseses móttes paar, sest ta vaid soovitas mul vaadata filmi "The Devil wears Prada" ja liinilt ta läinud oligi. Kui mulle lóhet järgmise klaasi valge veiniga serveeriti,valisin ka kümnest vóimalikust filmist just Mannu
soovitatu. Vaprad ja Ilusad moemaailma tegelased kandsid tóesti vaid ajakirja kaanelt mahakaranud modellide róivaid. Aguliplika sai lambist moefirmasse tööle ja arenes kórgklassi preiliks välja. Kui aga boyfriend ta maha jättis, oli aeg töö
sinnapaika jätta ja oma vana kampsun taas kapist välja otsida ja kallid moeróivad endisele kolleegile annetada, et tagasi kallima rüppe pääseda. Mónus ajaviide ja silmailu küllaga. Juba filmi pealkiri ei pannud mind imestama, miks Mannu seda ise vaatama läks ja mullegi soovitas :-)

Rohkem midagi vaadata ei ole kahjuks, Reno kommentaarid teise filmi koha, mida ma üldse siinsest vallikust kaalusin - Jennifer Anistoni ja Vince Vaughn'i Break Up - vastasid väga tóele! Sellist jama küll komöödiaks nimetada ei saa, kus kohe mitte miski naerma ei aja. Täielik aja raiskamine! Valisin parem lennukaardi kanali, mis näitas, et olime kuskil Sahara kohal, lennukórgus ligi 11km, lennukiirus 855 km/h, välistemperatuur -46°C ja sihtkohani oli jäänud veel 1650km ja kaks tundi... Preilid minu kórval oli sügavasse unne vajunud, lasin isegi silma looja.

Ärkasin selle peale, et Judith laksu vastu pólve lajatas. Serveeriti óhtusööki. Maandusimegi kolmveerand tunni pärast. Tollist läbiminek läks kiirelt, passikontrolör soovis ilusat ajaveetmist Ghanas. Haarasin lindilt kohvri ja astusin lennujaamast välja. Keegi ei tulnud tüütama nagu Lagoses, kohvrikärude lükkamisteenuste pakkujad,
taksojuhid.

Sssss! Hóikas David pimedusest saabuvate reiside ukse juures seisvast rahvamassist. Valged välkuvad silmad ja naeratus olid ainsad märgis, mille järgi ta üles vóisin leida :-) Davidiga koos olid ka meie sóbrad Maurice Ghanast ja Joel Elevandiluurannikult. Milline
róóm taas neid kóiki näha. Vótsime takso ja viisime asjad hotelli. Siis läksime suurele jalutuskäigule Accra tänavatel - troopiliselt kuum óhtune óhk, selge taevas tähed siramas, rohutirtsud kórvulukustavalt viiuldamas. Pajatasime lugusid, mis vahepeal kóik
juhtunud...